Tallinna Tehnikaülikoolis on erialane kompetents ja professionaalsed õppejõud – tagamaks koolituse kõrget taset, viivad kursuseid läbi oma ala spetsialistid nii TTÜst kui ka mujalt
Loodusele kahjuliku plasttopsi saab asendada tselluloosist joogianumaga
Euroopa Komisjon soovitab vähendada plastist ühekordsete igapäevaesemete tootmist ja kasutamist. Näiteks ühekordsed taldrikud ja topsid, joogikõrred. Tehnikaülikooli teadlaste sõnul saab plasti asendada looduses lagunevate tselluloosist toodetega.
Plasti saab asendada tselluloosiga
Tallinna Tehnikaülikooli materjaliteaduse professori Andres Krumme sõnul saab tselluloosiga asendada paljud igapäevased plasttooted. Aastas valmib looduses tselluloosi ligikaudu 90 gigatonni, maailma plastivajaduse asendamiseks kuluks sellest ainult 0,3%. Tselluloos laguneb looduses ja sobib hästi ühekordsete nõude ja pakenditega seotud jäätmeprobleemi lahendamiseks. Tselluloos on osa planeedi süsinikuringlusest ja selle kasutamise läbi ei suurene kasvuhoonegaaside hulk.
Professor Krumme kiidab tselluloosi häid mehaanilised omadusi, temperatuuritaluvust ja vastupidavust. Lisaks on tselluloos kodumaine tooraine ning sellel põhinevad plastid on Eesti tarbijatele tegelikult tuttavad. Juba aastakümneid on kasutusel tsellofaankile ja ka tselluloosipõhine kiudaine viskoos. „Erinevad tselluloosil põhinevad plastid võiksid üle võtta suure osa pakendimaterjalidest, mis moodustavad peaaegu poole maailma plastikasutusest. Ilmselt see nii ka läheb, sest kasutusmugavuselt ja omadustelt on enamlevinud tarbeplastid ning tselluloosil põhinevad plastid sarnased,“ ütleb Krumme.
Tselluloosi laiemat kasutust on seni piiranud nende kõrgem hind. Tselluloosist kile või karpide valmistamiseks tuleb see esmalt sulatada või lahustada. Looduslikul kujul tselluloos siiski ei sula ja soovitud töödeldavuse ning kasutusomaduste saavutamiseks tuleb seda keemiliselt modifitseerida. Krumme sõnab, et teadlased kogu maailmas otsivad ohutumaid ja odavamaid meetodeid tselluloosi muutmiseks kergesti töödeldavaks plastiks. „Näiteks Tallinna Tehnikaülikooli materjalitehnoloogia teadlased ja üliõpilased kasutavad hiljuti avastatud nö. rohelisi tselluloosi lahusteid, et neis lahustunud materjal muuta hästi töödeldavaks plastiks, mis ei vaja keemilisi lisaaineid ehk plastifikaatoreid. Meie järgmiseks väljakutseks on muuta loodud tehnoloogiad tasuvaks ka tööstuslikus skaalas,“ arutleb Andres Krumme.
Mikro- ja makroplast
Plastreostus jaguneb kaheks: nähtav ehk makroprügi ning silmale sageli eristamatu <5 mm suurusega mikroprügi. Tallinna Tehnikaülikooli meresüsteemide instituudi juhtivteadur Inga Lips analüüsis koos teiste mereteadlastega sel kevadel Eesti randade seisundit ja leidsid, et makroprügi osas on olukord Liivi ja Soome lahes halb ning ava-Läänemere põhjaosas kesine. Peamiselt leitakse meie randadest plastist toodetest ühekordseks kasutamiseks mõeldud plasttooteid, -taarat ja sigaretikonisid. Mikroplasti osas on viimasel paaril aastal Eesti mereala pindmises kihis olukord suhteliselt hea, samas näiteks Stroomi rannaliivas on hetkel teadmata päritolu <5 mm plastosakesi väga suurel hulgal.
„Kuigi Läänemeres „plastisaari“ ei ole, on meil suureks ohuks hüljatud kalapüügivõrgud, millesse kalad ja imetajad veel aastaid pärast võrkude vettelaskmist võivad takerduda ja hukkuda. Ka on hüljatud kalavõrgud pidevaks mikroplasti allikaks,“ hoiatab Lips.
Inga Lipsi kinnitusel satub suur osa mikroplastist merevette reoveepuhastusjaamade kaudu. Reovette satuvad näiteks inimeste rõivastest pärinevad polümeeride kiud. Nii TTÜ ehituse ja arhitektuuri instituudi professor Karin Pachel kui Inga Lips toovad välja, et Eestis ei ole tehtud põhjalikke uuringuid mikroplasti sisaldusest reovees, reoveesettes ega puhastatud reovees. Viimaste uuringutega alustas meresüsteemide instituut sellel aastal. Samuti toob Karin Pachel välja, et Eestis puudub vastav seadusandlus ning on vaja standardiseeritud proovivõtu- ja analüüsimetoodikaid. „Põhitähelepanu peame aga pöörama ennetusele, et vältida mikroplastiku sattumist reovette ja kuhjumist reoveesettesse, kuna selle eemaldamine on kallis ning keeruline.“
Kuna mikroplasti täielik eraldamine reoveepuhastusjaamades on veel äärmiselt kallis, siis on nii Läänemere äärsetes riikides kui mujal hakatud otsima soodsaid tehnoloogilisi lahendusi mikroplasti efektiivsemaks reoveest eraldamiseks. Samuti otsitakse võimalusi mikroplasti reoveepuhastisse sattumise vähendamiseks. Kõige kergemaks lahenduseks on sünteetilistest riietest pärineva mikroplasti kinni püüdmine pesumasinatesse spetsiaalsete filtrite paigaldamisega, samuti pesumajade heitvee suunamisega enne kanalisatsiooni läbi erilise filtri.
Karin Pacheli kinnitusel satub mikroplast merre ka meie tänavatelt: “Nii reovee- kui sademeveekanalisatsiooni satub mikroplast autorehvide ja teekatte märgistuse kulumisel.“
Miks me peaks muret tundma plastreostuse pärast?
Kuigi mikroplasti reostus Läänemeres ei ole mastaapne, võib see jõuda meie toidulauale. Tervisele on ohtlikud mikroplastis sisalduvad ja selle pinnale neelduvad ohtlikud ained. Põhjasetetest omastavad mikroplasti väikesed selgrootud ning veesambast karbid, kelledest omakorda toituvad kalad, näiteks lest. Sel aastal alustavad TTÜ mereteadlased uuringut mikroplasti esinemise kohta Eesti mereala selgrootutes ja kalades. Samuti uuritakse erinevaid jõgesid, mis läbivad nii põllumajanduspiirkondi, suuri linnu kui ka rabasid, et selgitada välja sealt pärit mikroplasti koormus.
Autor: TTÜ.
